Friedrich Ebert: Weimari demokraatia meistrit tähistatakse!
1. juunil 2025. aastal tähistatakse Friedrich Eberti 100. surma-aastapäeva. Walter Mühlhauseni elulugu heidab valgust Eberti rollile Weimari vabariigis.

Friedrich Ebert: Weimari demokraatia meistrit tähistatakse!
Täna, 1. juunil 2025 mälestame Saksamaa demokraatliku ajaloo silmapaistva tegelase Friedrich Eberti 100. surma-aastapäeva. Weimari vabariigi ainus demokraatlikult meelestatud president Ebert pidi astuma kivist teed ja ületama vaenu nii vasakult kui paremalt. Tema elulugu ja poliitiline karjäär on kirjas Walter Mühlhauseni parandatud eluloos, mis ilmus 2025. aastal ja nägi esimest korda ilmavalgust 2006. aastal. Mühlhausen töötas ettevõttes juhtivatel ametikohtadel ligi neli aastakümmet Reichi presidendi Friedrich Eberti mälestusfond tööle võetud.
Friedrich Ebert sündis Heidelbergis 1871. aastal rätsepa seitsmenda lapsena ja oli algselt sadulsepp, enne kui liitus Sotsiaaldemokraatliku Partega aastal 1889. Tema poliitiline tõus algas 1900. aastal, kui temast sai palgaline ametnik. 1913. aastal asus ta SPD esimehe kohale ja mängis otsustavat rolli 1918. aasta revolutsioonis. Sel riigi kõige tormilisemal ajal kuulus ta “Rahvaesindajate Nõukogusse” ja soovitas noore demokraatia stabiliseerimiseks olulisi reforme. Mühlhausen kirjeldab Ebertit kui "teooriavaenulikku pragmaatikut ja reformisti". SPD sees oli aga mure, et presidendil on liiga palju võimu.
Reichi presidendiks saamise tee
Aastast 1919 kuni oma surmani 1925. aastal oli Ebert Weimari Vabariigi esimene Reichi president. Tema presidendiaega iseloomustasid väljakutsed, sealhulgas Versailles' leping, mille ta strateegiliselt tagasi lükkas kui "täitmatut, talumatut ja vastuvõetamatut", kuid oli sellegipoolest sunnitud leppima. Oma ametiaja jooksul andis Ebert välja muljetavaldavad 136 hädaolukorra määrust, et kriisiolukorras kiiresti reageerida. Sellegipoolest oli ta antidemokraatlike ringkondade laimukampaania sihtmärk, mis seadis kahtluse alla tema aususe.
Eriti valus hetk oli Magdeburgi kohtuprotsess, kus arutati tema käitumist streigi ajal ja mis viis poliitiliselt laimava otsuseni. Ka pärast surma ei olnud Ebert immuunne tagasilöökide eest: ta rehabiliteeriti alles kuus aastat pärast surma, mis illustreerib tema aja vastuolusid ja pingeid.
Sissevaateid eluloosse
Mühlhauseni eluloo uus trükk ilmub Eberti mälestuseks õigeaegselt ja sisaldab historiograafilist eessõna ja uusi pilte. 1064 lehekülge kõvas köites ja hinnaga 68.00 eurot ei kujuta endast mitte ainult põhjalikku elulugu, vaid seab allikate süvaanalüüsil põhinevad uued teaduslikud standardid. Mühlhausen valgustab Eberti kordaminekuid, saavutusi, aga ka vigu ja väärhinnanguid, kinnistades samas tema isiksuse kriisist räsitud vabariigi konteksti. Mühlhausen näitab muljetavaldavalt Weimari demokraatiat ähvardavaid ohte ja Eberti väsimatuid jõupingutusi seda kaitsta.
Friedrich Eberti pärandit on tunda tänaseni. Ta nägi ennast kogu saksa rahva esindajana ja kasutas oma loomingulisi võimalusi noorte ja haprate demokraatlike struktuuride stabiliseerimiseks. Tema elutöö ja tänased mälestused sellest kutsuvad meid mõtisklema demokraatia tingimuste ja väljakutsete üle – ning näitama, et pingutused demokraatlike väärtuste kaitsmisel ei lõpe kunagi.